Saada vihje 
Anna oma panus
Autor: Tarmo Paju
Allikas: Õhtuleht
Autor: Alar Tamming
Allikas: Delfi Majandus
Autor: Laura Raus
Allikas: E24.ee
Autor: Delfi Majandus
Allikas: Delfi Majandus
Autor: Delfi Majandus
Allikas: Delfi Majandus
Euroopa Parlament, Strasbourg, 13. jaanuar 2009
Viimasel ajal on Eesti meedia püüdnud maalida pilti sellest, kuidas tänu euro tulekuga meie riigis kõik asjad korda saavad. Majandus hakkab tõusma, töökohti tuleb juurde, usaldus Eesti majanduse vastu suureneb jne jne.
Tekib aga küsimus, milleks seda kõike räägitakse, sest tundub, et meie kui riigi peremeeste käest ei küsita, kas me seda eurot üldse tahame või mitte. Kõik ei ole ju kõik päris nii lilleline, kui meile selgeks püütakse teha. Muidugi vajab meie riigi rahapoliitika muutust paremuse poole, kuid euroga liitumine on samm pigem vastupidises suunas.
Selle asemel, et vahetada Eesti kroon euro vastu, oleks hoopis viimane aeg see ühisvaluutast lahti siduda, taastada kontroll oma riigi raha üle, riigistada Eesti Pank, lõpetada kohustusliku reserviga rahandussüsteem ja hullumeelsete intresside kogumine, mis võtaks välispankadelt võimaluse Eestist massiliselt raha välja vedada ja aitaks kaasa inflatsiooni vähendamisele.
Jutud välisinvesteeringutest, mis peale ühisrahaga liitumist Eestisse voolama hakkavad kõlavad küll hästi, kuid seda ainult neile välisinvestoritele, kes saavad hulganisti odavat tööjõudu ning enamus kasumist, mida need teenivad rändab samuti Eestist välja. Hetkeseisuga oleks eestlase keskmine brutopalk 700-800 eurot (kui sedagi), seevastu näiteks Soomes on keskmine palk 3000de euro ringis
Lisaks võivad ettevõtjad ühisrahaga liitumise varjus hindu tõsta, kui nad just ei ole alla kirjutanud seda keelavale lepingule (mis on äärmiselt anekdootlik käitumine meie riigijuhtide poolt) jne.
Need on ainult mõned miinused, mida toob kaasa Euroopa Liidu ühisraha euroga liitumine, seega oleks vaja korraldada aus hääletus. Eesti rahval, kui Eesti Vabariigi kõrgeima võimu kandjal on täielik õigus ja lausa kohustus nõuda rahvahääletuse korraldamist.
§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:
§ 105. Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.
Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja.
Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.
Nagu öeldud on probleeme palju ja et eelnev jutt ei jääks lihtsalt jutuks, siis järgmiseks mõned tähtsamad punktid, mis on ka massimeedias kajastamist leidnud.
Eesti enne eurot
02. mail 2010 kirjutas majandusportaalis E24 Tartu Ülikooli välismajanduse professor Janno Reiljan, et Euro kasutuselevõtu kriteeriumide täitmise nimel tehtud eelarvekärped on toonud Eestile vähemalt 30-40 000 täiendavat töökohakaotust.
Samas ei arva Reiljan, et euro kasutuselevõtt Eestile iseenesest otseselt midagi annaks. «Kõik need jutud investorite siiatulekust on suhteliselt asjatundmatud, sest eksportival investoril ei oleks midagi karta ning need, kes meie turgusid on tahtnud üle võtta, need on turud juba ammu üle võtnud ja veavad siit usinalt kasumeid välja,» selgitas ta.
Samal ajal kasutatakse maksumaksja raha selleks, et taipamatutele selgeks teha, kui hea ja mõnus see euro ikka on – E24, 22. märts 2010
Rahandusministeerium taotleb valitsuselt riigieelarvest 11 660 000 krooni eurole üleminekuga seotud kommunikatsioonitegevuste läbiviimiseks.
Taotletavad vahendid on kavas kasutada kommunikatsioonistrateegia rakendamiseks muuhulgas järgmiste tegevuste kaasrahastamisel:
1.Eurokommunikatsiooni projektijuhi ja teda toetava tööjõu värbamine (3 inimese töötasu ja maksud).
2.Euro.eesti.ee internetilehekülje kui eurole üleminekuga seotud peamise infokeskuse uuendamine, taasavamine ja käigushoidmine.
3.Kodumajapidamistele eurole ülemineku praktilisi aspekte tutvustavate brošüüride ettevalmistamine ning levitamine 2010 aasta teises pooles (koostöö Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpangaga).
4.Kõikidele sihtrühmadele suunatud reklaami- ja teavituskampaania meedias enne eurole üleminekut euro sularaha tutvustamiseks ja hindade tõusu kartuste maandamiseks.
5.Ettevõtluse teavitamine ja nõustamine euroga seotud praktilistest aspektidest, nii kampaaniate, trükiste kui konsultatsioonide vahendusel, tagamaks nende õigeaegne valmisolek eurole üleminekuks.
6.Meediaorganisatsioonidele suunatud koolitused, eesmärgiga kasvatada infovahendajate teadlikkust eurost.
7.Turistide teavitamine Eestis käibel oleva valuuta muutumisest.
8.Erivajadustega sihtgruppide (pensionärid, puudega inimesed, riigi sotsiaalsüsteemi kliendid) teavitame muutuse sisust.
Lahtivõetuna näeks 11,6 miljoni välja nii:
Personalikulud (projektijuhi, assistendi ning euroveebi halduri töötasud ja maksud) 1 250 000
Majandamiskulud kokku, sh: 10 410 000
- meediapindade ja reklaamtoodete sisuhange 4 100 000
- üritused, tõlketööd jm administreerimiskulud 2 355 000
- uuringud 700 000
- trükiste tootmine ja levitamine 2 715 000
- ausa hinnakujunduse kampaania 540 000
Hinnatõus Eestis euroga liitumisel
Ausa hinnakujunduse leping jätab tootjatele vabad käed – E24, 7. aprill 2010
Ausa hinnakujunduse leping, millele allakirjutanud jaemüüjad lubavad eurole ülemineku varjus mitte tõsta oma kaupade hindu, ei seo sama kohustusega tootjaid.
Tarbijakaitseameti avalike suhete juht Hanna Turetski ütles, et kõnealune leping kehtib valdavalt edasimüüjatele ehk kaupmeestele, kes lubavad eurole üleminekul hinnad ausalt ümber konverteerida. Tootjatele, kellelt kaupmehed oma kauba saavad, see mõeldud ei ole, välja arvatud neile, kes oma kaupa otse lõpptarbijale müüvad.
See tähendab, et isegi kui kaupmehed lubavad varjatult hindu mitte tõsta, võivad seda teoreetiliselt teha tootjad.
Mõistagi ei tähenda see, et nii ka läheks, kuna tootjad peavad müüma hinnaga, mille turg vastu võtab.
Teiste eurotsooni riikide abistamine
28. aprillil ilmus Õhtulehes artikkel, kus kirjutatakse järgmist:
Nimelt on eurotsooni riigid kokku leppinud Kreekale 45 miljardi euro suuruse abipaketi andmises, kuid juba praegu on näha, et sellest 45 miljardist ei piisa kauaks. Soome majandusväljaande Taloussanomat hinnangul võib tegelik abisumma kasvada kahe või isegi kolmekordseks. See tähendaks aga näiteks Soome puhul seda, et ainuüksi Soome peaks panustama Kreeka abipaketti üle 1,5 miljardi euro.
Praeguses, 45 miljardi euro suuruses abipaketis on Soome osakaal 550 miljonit eurot, mis tähendab, et iga soomlane maksab sisuliselt Kreekale 103 eurot ehk 1600 krooni.
Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et kui Eesti järgmisel aastal euroga liitub, siis hakkame ka meie omast taskust lahendama kreeklaste probleeme.
Ja mitte ainult nende probleeme. Juba praegu on õhus märgid, et Kreekast alguse saanud finantskriis on levinud ka teistesse eurotsooni maadesse, mida on näha nii valuuta- kui aktsiaturgudel.
Finantskriisi järgmised peatuskohad on tõenäoliselt Hispaania, Iirimaa, Portugal ja Itaalia, kus investorite lahkumine on tõstnud juba riigi võlakirjade intresse. See tähendab, et nende riikide võlakirjad pole investorite arvates enam väga turvaline investeering.
Sama meelt on ka Tšehhi president Vaclav Klaus, kelle arvates avab ELi abi võlakriisis Kreekale Pandora laeka ning euro säilitamine läheb kogu Euroopale veel väga kalliks maksma.
Kreeka kriis on Klausi sõnul alles euroala tabavate hädade algus. «Kerja oma naabrilt» poliitika viib tema hinnangul euroala majanduskasvu aeglustumiseni, mis saab olema palju valusam kui miljardite andmine Kreeka abistamiseks, vahendas The Wall Street Journal.
Klaus ei usu, et euroala hädad ühisvaluutale lähitulevikus surmahoobi annavad. Küll aga tuleb tema sõnul maksta üha kõrgemat hinda nii majanduslikult kui poliitiliselt, et euroala turgutada, samas kui majanduskasv liigub teosammul.
Nõrgenev euro
Peale otsust anda Kreekale 110 miljardi dollari suurune abipakett, odavnes euro USA dollari suhtes - 3. mail Äripäev.
Euro seadis surve alla kartus, et ELi riikidel läheb raskeks abisummadele kõigis liikmesriikides kinnitus saada, vahendas agentuur Bloomberg.
„Euro jääb nõrgaks ning abipakette tuleb veel,“ ütles börsiguru Marc Faber, Gloom, Boom & Doom raporti koostaja. „Kreekale tähendab see ülikarmi säästukuuri ja kohutavat majanduslangust.“
17. aprillil vahendas E24 Scotia Capitali analüütik Sacha Tihanyi sõnu:
«Ja miks peaks keegi ostma valuutat - eurot - mille üks liikmesriik vajab maksevõimetuse vältimiseks kriisiabi?» küsis ta. «Seetõttu oleme me euro suhtes pessimistlikud ning arvestame lähitulevikus selle langusega.»
Omariikluse kadumine
21. aprillil oli majandusportaalis E24 suur pealkiri - Citigroup: euro saaks päästa vaid Euroopa Ühendriigid. Artiklis kirjutatakse järgmist:
Maailma suurima finantsteenuste ettevõtte Citigroup klientidele mõeldud dokumendis on kirjas, et euroala tõenäoliselt laguneb, kui liikmesriigid ei sula üheks nii majanduslikult kui poliitiliselt.
Lagunemine ähvardab isegi juhul, kui Kreeka kriis lahendatakse, vahendasid välisagentuurid dokumenti.
Euroopa peab otsustama, kas sellest saab Euroopa Ühendriigid või iseseisvate riikide lapitekk, kirjutas dokumendis Citigroupi analüütik Tom Fitzpatrick. «Kardame, et ilma valmiduseta peamiste riikide seas - eriti Saksamaal - liikuda selles [liitriigi] suunas, on euro kui ühine ja laienev ühisraha vältimatult hukatusele määratud.».
Veebruaris hoiatas miljardärist investor George Soros, et ilma suurema majanduspoliitilise lõimumiseta on euroala määratud lagunema. «Ajutisest abist peaks Kreekale piisama, kuid jäävad Hispaania, Itaalia, Portugal ja Iirimaa,» märkis ta. Probleemseid riike on Sorose sõnul kokku liiga palju, et neid kõiki nii aidata nagu Kreekat. «Kreeka ellujäämine jätaks siiski euro tuleviku küsimärgi alla,» tõdes investor.
Sellest, et Euroopa liidust on saamas uus suur Nõukogude liit, kirjutas ka Janno Reiljan juba eelpoolgi mainitud 2. mai artiklis.
Pärast euroalaga liitumist Eestil oma rahasüsteemi enam pole, märkis Reiljan. «Kõik need mängud meie rahvuslikust keskpangast, need on ju puhas naljanumber,» jätkas ta. «Siis on Euroopa Keskpank, kes juhib kõike seda, ja tekib küsimus, et milleks need 27 väga kõrgepalgalistega kontorit liikmesriikides, kui tegelikult neil vähimatki funktsiooni pole.»
«ELi probleem seisneb selles, et täitmaks kõiki neid võetud kohustusi, peaks EL olema tõepoolest Euroopa Ühendriigid või Euroopa Nõukogude Liit,» lausus Reiljan.
«EL on parem lahendus kui see, et kõik omaette sibliksid, kuid loomulikult pole seal ideaalist lõhnagi,» tõdes ta. «Kui hakata uurima konkreetseid küsimusi ja valdkondi, siis tugevamad teevad nõrgematega nagu tugevamad on alati nõrgematega teinud.»
Lisaks kirjutas E24 sellest, et Euroopa Komisjon tahab kontrolli riikide eelarvete üle. 16. aprillil ilmunud artiklis räägiti, kuidas Euroopa Komisjon teeb mais ettepaneku, et euroala liikmesriikide eelarved vajaks enne rahvusparlamentidesse saatmist komisjoni ning teiste liikmesriikide heakskiitu.
Sellele viitas Euroopa Komisjoni majandusvolinik Olli Rehn eile mõttekoja Euroopa Poliitikakeskus korraldatud debatil, vahendas EUobserver .
«Peaksime kasutama aasta esimesi kuid, ütleme jaanuarist juulini, et küsida riikide eelarvete eelnõusid,» rääkis Rehn. «Mitte eelarverida eelarverealt, vaid üldist eelarvet, nii et komisjon analüüsiks ning eurogrupp [euroala liikmesriikide rahandusministrid] teeks järelevalvet ja annaks soovitusi riikide eelarvete kohta, enne kui need esitatakse riikide parlamentidele.»
Taani kogemused
20 juuli 2007 ilmus Postimehes artikkel, milles Taani eurovastased soovitavad eestlastel euroga liitumine korralikult läbi mõelda.
Taani Euroopa Liidu vastase liikumise esindajad kinnitasid, et vaatamata poliitikute hirmutamisele eelseisvatest börsikrahhidest ja töökohakaotustest, kui eurole «ei» öeldakse, midagi sellist ei juhtunud.
Euroskeptikute sõnul osutusid poliitikute hirmutamised blufiks, pärast rahvahääletust ja euro tagasilükkamist ei juhtunud midagi sellist, mida europooldajad kartsid.
«Aktsiahinnad läksid börsil isegi üles, Taani kroon surve alla ei sattunud, vaid tugevdas oma positsiooni veelgi. Kuhugi ei kadunud ka investeeringud,» ütles üks täna Tallinnas liikumise seisukohti tutvustavat pisitrükist esitlenud euroskeptik.
Taani euroskeptikute sõnul tähendaks ühisrahaga liitumine demokraatia nõrgenemist, majandusliku sõltuvuse suurenemist, kaotusi sotsiaalses heaolus ja riiklikus sõltumatuses.
Lõpetuseks
Siia lõppu sobib hästi majandusanalüütik Ivar Raigi 5. aprillil Delfis avaldatud artikkel, mis kõik selle kenasti kokku võtab.
Ivar Raig: Viimane aeg peatada euro tulek
Eesti poliit- ja majanduseliidi arvates hääletas Eesti rahvas euro kasutuselevõtu poolt juba 2003. aasta 13. septembri referendumil.
Kui täiendati Eesti põhiseadust. Puhtjuriidiliselt on isegi põhiseaduse paragrahv 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis, vastavuses ELi õigusega — seda tuleb tõlgendada EL ja Eesti liitumislepingu ja EV põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes.
Liitumislepingus on fikseeritud, et Eesti ühineb EL rahaliiduga niipea, kui Eesti majandusnäitajad vastavad kehtestatud nn Maastrichti kriteeriumidele. Tähtaeg pole fikseeritud.
Eesti majandus oli eelmisel aastal ajaloo sügavaimas languses ja tööpuudus on praegugi veel aegade kõrgeim, kuid just nendes tingimustes osutus paradoksaalsel kombel võimalikuks rahaliiduga ühinemise nõudeid täita.
Rahaliiduga ühinemine — Eesti krooni käibest kaotamine — on tegelikult hoopis midagi muud kui EL siseturuga tihedam integreerumine või lootus saada uusi investeeringuid. Oma rahast loobumisega antakse ära mitte ainult üks majanduspoliitika olulisemaid hoobasid, vaid ka mingi osa rahvuslikust identiteedist ja suveräänsusest. Veelgi enam, paljud ettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb suure osa kaupade ja teenuste hindade ning ka maksude tõus, mida majanduskriisi tingimustes on eriti raske taluda.
Eesti juhid pole tunnistanud argumente, miks mõned EL riigid, näiteks Rootsi ja Taani, eurole ülemineku rahvahääletusel tagasi lükkasid ning Tšehhi, Poola ja mitmed teised ei kiirusta eurotsooniga liituma.
Eurotsooniga ühinemisest võidab eelkõige poliitiline eliit ja osa äriettevõtteid, kuid kasude ja kahjude vahekorda Eesti kui terviku jaoks on väga raske määratleda nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Eriti keeruliseks on euro tuleviku kujundamise teinud finantsraskustes siplevad Portugal, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania, nn PIGS riigid, mille juhid on kõige enam rikkunud EL stabiilsuse ja kasvupakti nõudeid, olles suurimate välisvõlgade ja eelarvedefitsiitidega riigid rahaliidus. Kõige teravamalt on senini üksmeele puudumine Euroopa Liidu rahapoliitikas ilmnenud suhtumises Kreeka abistamisse (Kreeka välisvõlg ulatub 125%-ni ja eelarve defitsiit 12,7% ni SKT-st). EL viimase Ülemkogu eel kostus äärmuslikke ettepanekuid Kreeka suhtes, alates võlgade kinnimaksmisest EL suurriikide poolt ja lõpetades Kreeka väljaviskamiseni eurotsoonist. Viimast taotles näiteks Euroopa Parlamendi liige, põlissoomlaste erakonna liider Timo Soini, keda Eestis innukalt toetas riigikogu liige Igor Gräzin. Senine valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika toetaja Andres Arrak aga ennustab juba mõne aasta pärast EL rahaliidu lagunemist.
Paraku jäävad paljude otsustajate osavõtul peale kompromissotsused. Ka Kreeka suhtes jõuti lõpuks kokkuleppele, et riiki aitavad laenude refinatseerimisel nii EL rikkamad riigid kui ka Rahvusvahelise Valuutafond (IMF), ning suuresti peab ennast aitama ka Kreeka ise läbi eelarvekärbete, maksutõusude jms.
Õigus on neil, kes väidavad, et EL rahaliit on eelkõige poliitiline institutsioon Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Seda tunnistab isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar. Euroopa rahasüsteemi majanduslikud institutsioonid on äärmiselt nõrgad või puuduvad sootuks. Väga nõrgad on valuutapiirkonna tõrgetata toimimiseks vajalikud eelarvestamise instrumendid (EL eelarve koondab käesoleval eelarveperioodil vaid 1,045% EL liikmesriikide SKT kogumahust, samas kui USA föderaalvalitsuse eelarve ulatub ligemale 30%-le SKT-st).
Kreeka või mõne teise reegleid rikkunud riigi EL rahaliidust väljaviskamiseks pole aga mehhanismi loodudki. Kasutada on püütud vaid reeglite rikkujate poliitilist mõjutamist Näiteks rakendati seda Iirimaa puhul lubatust suurema inflatsiooni pärast 2004. aastal. Juba siis nõudis Brüsseli Euroopa Nõukogu inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. EL-i finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis tungivalt soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksude vähendamise reform ning suunata tollasest kõrgest majanduskasvust tulenenud täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. EL-i Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud ettekirjutised rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti.
Nüüdse majanduskriisi tingimustes on isegi nende meetmete kasutamine (rääkimata rahalistest trahvidest) muutunud mõttetuks, sest peaaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime pakti nõuete täitmisega. Tulemuseks on, et see pakt pole kindlustanud juba kaua aega ei stabiilsust ega kasvu ning euro kurss teiste maailma juhtivate valuutade suhtes on viimase aastaga langenud ligemale 10%. Tõepoolest, mitmed Euroopa mõjukad finantsasutused on ennustanud ühisrahasüsteemi pöördumatut lagunemist, kuid see ei toimu tõenäoliselt siiski lähema 10 aasta jooksul, sest majandustsükli uus faas Euroopas ennustab peagi kriisi ületamist ning euro on endiselt tähtsuselt teine maailmamajanduse reservvaluuta.
Suure tõenäosusega EL liikmesriigid muudavad eurotsooni kuulumise reegleid mõneti lõdvemaks, loovad Euroopa Finantsinspektsiooni, Euroopa Valuutafondi, reformivad Euroopa Keskpanga juhtimist jms., ning euro kestab edasi, kuigi hakkab järk-järgult kaotama oma tähtsust ja väärtust teiste maailma tähtsamate valuutade suhtes, sest kinni on vaja hakata maksma ka teiste ülisuurte võlgnike (sh. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugali jt.) võlgasid, mida võlausaldajad (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste naftariikide pangad) hakkavad üha väljuhäälsemalt nõudma.
Sellises olukorras Eestis euro kasutuselevõtt pigem hakkab aeglustama meie edasist arengut. Eesti on küll viinud tänaseks oma statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei ole tõenäoliselt jätkusuutlik, sest meie majandus on teisel tasemel ja teises arengufaasis kui Lääne- Euroopa majandus ja rahaliitu kuulumisest reaalmajanduslikku abi pole loota, pigem vastupidi. Lisaks toob rahaliiduga ühinemine kaasa majanduse ülereguleerituse ja selle kaudu ka konkurentsivõime alanemise, mis jätab Eesti madala kasvu ja odava tööjõuga alaks. Sellele juhtis sisuliselt tähelepanu ka reitinguagentuur Moodys, kui tõstis eelmisel nädalal Eesti rahandussüsteemi reitingu küll negatiivselt stabiilseks, kuid alandas samas majanduskasvu väljavaateid.
Eesti ühinemine rahaliiduga peaks olema motiveeritud rohkem majanduslikult ja vähem poliitiliselt. Õigem aeg rahaliiduga liitumiseks on siis kui Eesti arengutase on jõudnud EL keskmisele tasemele, milleni me võiksime jõuda aastatel 2015-2020. Kui liituda, siis igati majanduslikult põhjendatud argumentidega ja õiguslikult korrektsel teel, ehk peale vastavate muudatuste ka EV põhiseaduses.
Vaestes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euro kasutuselevõtt seob need riigid küll tugevamini EL tuumikriikide külge, kuid samas süvendab veelgi poliitilisi erimeelsusi EL juhtriikide hulgas EL eelarve kujundamisel ja euro stabiilsuse tagamisel, mis võib viia rahulolematuse kasvule vanades EL liikmesriikides, sest nende elanikud püüavad seista vastu euro ostujõu edasisele langusele.
Euroopa rahaliiduga 2011. aastal ühinemisest loobumine võimaldaks kiiresti võtta kasutusele meetmeid uute töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja uue majanduskasvu ettevalmistamiseks. Eurodieedi ja –propaganda asemel oleks vaja keskenduda sisulisele debatile uue majanduspoliitika kujundamisel ning ka rahva vaesemate kihtide elatustaseme tõstmisele. Euroopa pole meie väikesest majandusest eriti huvitatud. Sellepärast on vaja praegu keskenduda eelkõige Eesti ja meie endi majandusmurede lahendamisele, et paremini kohanduda uute globaalsete majandustingimuste ja võimalustega.
Niisiis, kui sa natukenegi hoolid OMA riigi saatusest, siis anna allkiri toetamaks rahvahääletuse korraldamist Euroopa Liidu ühisraha euroga liitumise küsimuses.
Näitame, kes on riigis PEREMEES!
